Toimetamine ja tõlkimine Tartus






 

 

 

Eesti vabariigi valitsus erakorteris. Suuremate avalikkude asutuste ruumid nagu Toompea loss ja mitmed teised olid veel sakslaste ettevõtete all kinni ja valitsusel puudus koht kokkutulemiseks. Ta oli sunnitud oma algupäevadel koosolekuid erakorterites pidama .. Kogu meie üheksatoaline korter võeti varsti valitsusasutuste alla peale meie magamistoa ja veel ühe ruumi .. Mitmesugused käskjalad ja kullerid käisid sisse ja välja. Iga silmapilk tõi uudiseid.

Meie korter oli külm nagu hundilaut .. Peeter Põld .. tuli minu juurde selles asjas nõu pidama. Ta .. seletas energiliselt, et siin see esimene Eesti Vabariigi valitsus tõepoolest ära külmab: kõik istuvad tundide viisi, palitud ja kasukad seljas, ja külmetavad .. Läksin siis omal algatusel majaperemehe juurde ja seletasin, et valitsus on otsustanud teda vangi panna, kui soojust korterisse ei saa. Minu käigul olid ootamatud tagajärjed. Paari tunni pärast oli korter nii soe, et tööta kas või vestiväel.
 
Naiskodukaitse loomise tööl. Teame, et niikaua kui tuntakse Eesti nime, niikaua teatakse ka, et eesti mehe kõrval on ikka ja alati olnud nii moraalseks toeks kui ka jõu ja nõuga kaasatöötajaks – olgu rahupäevil või sõja ajal – eesti naine. Oli selge, et ka tolle põlvkonna rahvatütar ei tahtnud ega võinud käed rüpes istuda, vaid ka tema tahtis kaasa töötada ja kaasa aidata vaba eesti kodu ehitamisel ja samuti seda kaitsta .. Esimesed Naiskodukaitse rakukesed tekkisid 1925. aastal.

Mari Raamot “Minu mälestused” I ja II
Faksiimile (1962/2009)
Autor Mari Raamot
Lisad kirjutanud Meelis Kivi ja Merike Jürjo
Kaane ja lisad kujundanud Kairi Kullasepp

Maht 408 lk
Formaat 145 x 210 mm
Kõvaköide
Illustr. fotodega
Ilmunud veebruaris 2009
Hind 12,35 eur
ISBN 9789949182749

 
Lauljanna Aino Tamme õde, poliitiku ja põllumajandus-tegelase Jaan Raamoti abikaasa, Lilli Suburgi õpilane, Sahkapuu kodumajanduskooli direktriss, Naiskodukaitse esimene esinaine, tuntud seltskonnategelane – seda kõike ja paljut veel oli Mari Raamot (neiuna Tamm, eluaastad 1872–1966).
 
Ta avaldas oma mälestuste esimese, lapsepõlve ja noorusaega käsitleva osa 1937. aastal Eestis. Teine osa, mis hõlmab perioodi 1918. aastast kuni autori 90. sünni-päevani, ilmus koos esiosaga ühiste kaante vahel paguluses 1962. aastal. Siinne on selle väljaande faksiimiletrükk.
 
Nüüdse lugeja lähendamiseks teemale on raamatu lõppu lisatud kokkuvõtlik ülevaade Mari Raamoti eluteest (Meelis Kivi) ja tegevusest Naiskodukaitse esinaisena (Merike Jürjo).
 
Raamat on mõeldud kõigile ajaloohuvilistele, pakkudes ajastutruud pilguheitu ühe väärika eesti naiste põlvkonna kujunemisloosse ja saatusesse. Ühtlasi on see kasulik lugemisvara kõigile praegustele naiskodukaitsjatele, kes soovivad tundma õppida oma organisatsiooni juuri.

Professor Rein Taagepera avaldamata mälestustest (kasutatud autori loal):
 
Jõulude ajal meie juures linnas viibides luges vanaema mingit minule segast juttu, kuidas sakslased eestlasi peksta lasksid ja mahalaskmisele viisid. Jutustajaks oli naine, kes suutis oma mehe äärepealt surmast päästa. Vanaema luges valjult, seda osalt teiste jaoks, osalt seetõttu, et suutis ise paremini mõista seda, mida kõrvaga kuulis. Aga juttu ei osanud ma paigutada. Polnud see muistne vabadusvõitlus, sest vanaema kaasaelamisest oli tunda, et see juhtus tema eluajal. Kuid vabadussõja raami see kah ei sobinud. See müstika tegi loo veelgi meeldejäävamaks.
 
Kas polnud “Võlutud koovitajas”, muidu ulmelises lastejutus, üksainus lühike lause samalaadseist “karistussalkadest”, kes kellegi maha lasksid? Lakooniline lause, mis nagu eeldas, et oli mingi üldteada asi, millest mina ei teadnud. Millal süstemaatilise ajaloo raames 1905. aasta revolutsiooni teadvustasin, seda ei tea. Aga see immitses välja ühiskonna pragudest. Mõisatall polnud veel ajalugu. Veel olid elus tunnistajad.
 
Vanaema loetud raamatu pealkirjast ega autorist polnud kuueaastasel aimu, aga see jäi närima. Kuni paguluses ilmusid uustrükis Mari Raamoti mälestused. Sellel taustal tabas mind teravalt kohalike pärimuste jutustaja toon Heimtalis 2004. Muu hulgas rääkis ta, kuidas mõisnik oli lasknud vaeseomaks peksta poisikese, kes tema tõlla mööda sõites mütsi küllalt kiiresti peast ei haaranud. Rääkis seda naeratades, mõnusa mälestusena, nagu oleks niisama “ata-ata” tehtud. Võib-olla räägitakse 50 aasta pärast sama mõnusalt ka küüditamistest ja Tartu vanglast, millest juba ongi saanud elumaja. Et milline romantiline õudsus! Praegu mõjub selline mõte võikalt.

 


Kairit Henno, Riia 4 PK 154, Tartu 51004
GSM +372 5590 5525, kairit[at]keeletoimetajad.ee